Ootamas kedagi.

Martin astus tuppa ja viskas oma paelteta ketsid jalast ja hüppas suvalisele voodile. Huvitav, kas arstid olid juba oma ringkäigul?

Courtney astus tuppa, sõbralik naeratus näol ja mehe toimik käes. "Tere, Martin," sõnas naine ukselävel seisatades.

"Tervist doktor arstitädi." sõnas Martin tuimalt, pilku laest võtmata.

"Dr. Gordan," parandas Courtney kausta avades, lastes pilgul üle ridade käia. "Ma loodan, et sul midagi toa jagamise vastu pole."

"Oleneb." sõnas Martin ja vaatas arsti "Kellega ma seda jagan?" küsis ta tuimalt.

Courtney muigas hetkeks ja viis pilgu teistele paberitele, mis ta käes kausta alla paigutatud olid. "Madison Smith," sõnas naine.

The Drug kergitas vaevumärgatavalt kulme, kuid siis muutus ta ilme tagasi tuimaks. "Madison, siis Madison."

"Ma loodan, et te hakkate hästi läbi saama," sõnas Courtney. "On sul mingeid küsimusi või soove?"

"ei," ütles Martin ja siis tõmbus ta keha pingesse. Mees vaatas pingsalt lage ja talle tundus, et see tuleb üha lähemale ja lähemale, kuni lõpuks lämmatab ta. Mees sattus paanikasse ja tal tekkis raskusi hingamisega.

Courtney kortsutas kulmu ja pani kausta käest, sammudes voodi juurde. "Hinga rahulikult ja sügavalt," sõnas naine ja pani sõrmed Martini randmele, et ta pulssi katsuda.

Noormehe pulss oli laes "Jäta mind rahule, mõrd!" suutis ta karjuda, pilk endiselt lael.

"Martin, sa pead rahunema," sõnas Courtney kindlalt ja rahulikult. Naine vajutas vööl oleva piipari peal nuppu, mis õe kohale kutsuks.

Asi läks hullemaks. Martin hakkas kuulma hääli. Vaiksed sosinad kõikjal tema ümber, hoidmas teda kinni, lükkamas lage talle peale. "Ma ei ole hull, ma ei ole hull, ma ei ole hull," sosistas ta punnsilmsena lage jõllitades.

"Ei ole," kinnitas Courtney. Uksele ilmus õde, käes süstal rahustiga. Court vaid noogutas ja õde astus pisut ebalevalt lähemale.

"MA EI OLE HULL!" karjus Martin ja haaras noore õe käest süstla. "Ma ei ole hull!" sisistas ta läbi hammaste ja suunas süstla endale "Kui ma löön selle endale südamesse, siis see tapab mu, eks? Ma ei ole hull, ma ei ole hull."

Õde kiunatas ja põgenes palatist võimalikult kiiresti. "Ma tean, et sa pole hull. Anna süstal mulle ja ma saan sind aidata," lausus Courtney.

Martin tugevdas haaret "EI!" karjus ta "Lihtsalt..Tehke sellele lõpp! Ma ei ole hull!"

"Ma usun sind," sõnas Courtney rahulikult ja vaigistas käeviipega turvamehed, kes lärmi peale kohale olid tulnud. "Anna süstal mulle," kordas naine kätt Martini poole sirutades.

"Korja oma käsi ära, või ma virutan sulle sellega!" hääled, mida Martin kuulis muutusid valjemaks "Saada nad ära! Kui keegi mulle läheneb, saab viga!"

"Martin, sa ei lase mul end aidata. Kui sa süstalt mulle ei anna, siis ei saa ma sind aidata," lausus Courtney kätt paigale jättes.

"Sina ei saagi mind aidata, Margret! Sina oled surnud! Sina ei saa aidata!" kisas Martin, üritades häältest üle karjuda.

"Ma olen su arst, Dr. Gordan," lausus Courtney pisut murelikuks muutudes. Ta eeldas, et tegu oli mehe hukkunud õega.

"Valetad!" karjus Martin "Sa ei suuda kunagi mulle tõtt rääkida! Sa oled alati valetaja olnud," sisistas ta süstalt jõllitades.

"Martin, vaata mulle otsa. Mu nimi on Courtney," jäi naine endale kindlaks. Tal oli vaja vaid pisukest tähelepanu hajumist, et süstal kätte saada..

Martini meeled olid erksad "EI!" karjus ta. "Sa valetad! Valetaja! Valetaja! Valetaja!" Martini silmad jälgisid kõike.