Puhketoas

See oli juba tavaline küsimus, Salemis vähemalt, nii et Shia päris ettevaatlikult: "Mille tõttu sa siin oled?"

“Ma ei tea,“ vastas neidis. Tema ema oli ta siia saatnud, mitte, et ta oleks siia vabatahtlikult tulnud. Kes ikka oleks läinud hea meelega kusagile hullarisse? Tema mitte. Neidis tõstis käe ning lükkas ettelangenud juuksed taas kõrvale, kergitades seejärel üht kulmu. “Ja sina?“ uuris ta. Ise ta ei oskaks kohe öelda, et tegu on haige inimesega. Shia, erinevalt arstidest, suutis küll endast normaalse mulje jätta.

"Ma tulin siia ise," vastas Shia. "Pealtnägijate sõnul olin ma oma maja maha põletanud, tappes oma ema, isa ja õe, olevat inimestele kallale läinud ja neid vigastanud. Aga ise ei mäleta ma sellest midagi, justkui auk haigutab kahe ajahetke vahel. Pidasin end ühiskonnale ohtlikuks ja tulin siia. Kui mul ongi midagi viga, siis loodetavasti suudavad Salemi arstid mu terveks ravida, sest mu elul polnud tegelikult midagi viga," rääkis noormees. Ta oli seda lugu juba nii mitmeid kordi rääkinud, et enam ei olnud tema hääl nukker. C'est la vie.

OT: Sorry, käisin poodlemas

Willow kuulas vaikides. Oleks olnud kohutav ühel hetkel teada saada, et tema oli see, kes tapppis oma ema, isa ja õe. Ka temal olid vahetevahel suured mälulüngad, kuid mitte keegi ei põhjendanud seda kuidagi. Tütarlaps, kes polnud kunagi suurt midagi uurinud krooniliste haiguste kohta, pidas seda lihtsalt amneesiaks. Kõikidel juhtub. Viimaks oli ta ema aga lihtsalt alla andnud ja nähvanud talle, et tal on skisofreenia ning siis ta põhimõtteliselt saadeti ta halastamatult siia ilma, et ta saaks sõna sekkagi öelda.
“Mul on kahju kuulda,“ lausus ta vaikselt, ise mõeldes, et ilmselt polnud ta esimene, kes talle neid sõnu lausub. Aga vähemalt tema mõtles seda tõsiselt. Tal oli kahju. Päriselt, kuigi ta toon oli sama tuim kui enne.

"Nojah, see on paratamatus," sõnas Shia. Ta oli sellega leppinud - minevikku ei saanud kuidagi muuta. Saatus. Ju siis oli see Jumala tahe, et ta oma pere mõrvaks, olgu siis kümnes käsus kirjas "Thou shalt not kill".

Paratamatus. Tõepoolest. Neidis noogutas kergelt, mõeldes korraks selle üle, kas ta oli ise ka nüüd ohus sest istus üksinda Shiaga toas. Äkki tekib tal mingisugune vihahoog ja tuleb tallegi kallale? Neidis oli ka kuulnud, et hullud olid tavaliselt inimestest tugevamad. Värinad jooksid üle ta selja. Tavaliselt oli ta suitsiidne siis, kui tema enda depressiooni hood tulid peale. “Mul on endiselt kahju, et sul läks nii kurvalt,“ lausus ta viimaks. Ise ta ilmselt ei elaks üle kui ta tapaks ise oma ema.

OT: ma ei kirjutanud seda ju otsekõnes... Kuidas saad sa teada, et ma parajasti Jumalast mõtlesin, kui ma ei öelnud seda? : D

OT: Jutumärgid, sorry XD XD XD Muudan kohe.

OT: np, shit happens.

Shia kehitas õlgu. "Ju siis oli see Jumala tahe," ütles noormees vaikselt. Ta oleks hakanud harjumuspäraselt oma keti küljes rippuvat hõbedast risti näppima, aga nii kett kui rist oli tal toainspektsiooni ajal ära võetud - järjekordne ohtlik ese. "Kõikvõimsa tahte vastu ei saa keegi."

Jumala tahe. Korraks tundis Willow tahet silmi pööritada, kuid hoidis ennast tagasi. Selle asemel vaatas ta oma põlvi, silmis taas tühi pilk. Ei, ta ei tohi mõnitada neid, kellel on tegelikult oma lootus ja teised vaated maailmale. Neil oli usk, Shial oli aga temal endal ei olnud. Willow lihtsalt ei olnud kunagi pühendunud ennast selistesse asjadesse. Ta eelistas olla oma vaba tahtega ja sõltumatu teiste soovidest.
“Sa usud, et ta tahtis, et sa tapaksid oma perekonna?“ küsis ta vaikselt. See kõlas ebaloogilisena. Miks peaks tahtma Jumal, et keegi tema poole palvetajatest tapaks need, kes on talle kallid?

"Aga kuidas siis selgitaksid sa seda, et Kõikvõimas laseb juhtuda sellistel asjadel, nagu röövimised, vägistamised ja muud juhtumid, mis lähevad kümne käsu alla," lausus Shia. "Ja see, et inimesed niimoodi ära pööravad?" Ta viipas ruumile. "Me ei suuda Tema mõttemaailmast aru saada, aga kui Ta on nii otsustanud, siis peab see ka nii sündima." Jah, Shia oli sügavalt usklik ega suutnud Jumalas kahelda.

Will oleks lihtsalt tahtnud öelda, et Jumalat ei olegi olemas. Inimesed juhivad iseennast ja neil on oma kindel ideoloogia. Iga varas ei läheks ju niisama midagi röövima. Kusjuures see suurem protsent miks inimesed üldse varastama lähevad, on nende seis. Neil pole raha, millest oma süüa osta, kuigi on ka gänge, mis teevad seda vaid lõbu ja austuse pärast.
“Me kõik oleme hullud, sellepärast,“ lausus neidis viimaks, vaadates oma kaaslasele pilkava lõbususega otsa. Nad olid juba sünnist saati ära keeranud ja kui Jumal oli ka olemas, siis ta valis välja ainult mõned üksikud, kes käiksid veatult mööda tema ettemääratud rada edasi. Praegu oli ju 21. sajand ja siin olid kõik patud lubatud ilma, et nende eest saaks kõvasti karistadagi. Need vanglaaastad istutakse ära sama moodi nagu mõni istub praegu hullumajas ja siis minnakse oma asju edasi tegema. Inimesed võivad väliselt muutuda, kuid südames on ju nad samasugused elu lõpuni. “Ja need, kes peavad ennast Pühakuteks, tarkadeks, nemad üritavad enda sõnul muuta maailma paremaks, kuid tegelikult ei usu nad isegi Jumalasse nagu nad seda meile tõestada üritavad,“ sõnas ta rahulikult.

"Jäägu sulle sinu arvamus, ma ei taha sinuga vaielda," sõnas Shia järeleandlikult. Las Willow arvab seda, mida soovib.

Tütarlaps noogutas. Võib-olla tema arvamus muutub kunagi. Ehk ta saab ka targemaks ja leiab usu Jumala suhtes ning saab temastki üks ustav pühak. Kuid ta kahtles selles. Ja nagu iga teinegi usklik, ei hakanud Shia talle oma arvamust peale suruma. “Jäägu nii,“ nõustus neidis vaiksel häälel ning langetas taas pilgu.

"Uus teema." Shia sättis end paremini istuma. "Mis muusikat sulle kuulata meeldib?" päris ta sõbralikult naeratades.