Puhketoas

[Ma ei hakka teie pommitamiseks ilgelt suuri poste tegema ^^]

Willow avas vaikselt ukse ning piilus sisse. Tema mustad, kammimata juuksed, olid näo ette langenud ning varjasid suurem osa tema kaamest näolapist. Nähes, et kogu ajaviiteruum on tühi, astus kõhe tütarlaps sisse, sulgedes enda järel ukse. Ta kandis kõige tavapärasemaid haigla rõivaid. Valged püksid ning nööpidega särk, mille varrukad oli ta üles käärinud. Ise nägi neidis peaaegu sama valge välja kui tema riided. Samuti oleks võinud näha tema silmade all olevaid varje, mis olid tekkinud depressioonist ja sellega kaasnevast isutusest ja magamatusest.
Väsinult istus ta ühele tugitoolidest ning võttis enda eest laualt ühe ajakirja mida ta huvitult sirvima hakkas.

Nagu alati, oli Shia järjekordsel jalutuskäigul, et Salemit uurida. Üht-teist oli ta kuulnud siinsest puhketoast ning nüüd otsiski ta seda.
Noormees paotas ühte ust ja astus ruumi. Heureka. Siis ta seisatas, märganud, et ta polnud puhketoas üksi. "Ee, hei."

Willow kergitas aeglaselt oma pead ning pööras selle ukse poole, silmitsedes oma juuste varjust noormeest.
“Tere,“ vastas ta vaikselt, pöörates seejärel oma pilgu tagasi ajakirjale, mille sirvimise ta oli lõpetanud. Kuigi temast ei võinud seda oodata, oli neidis tegelikult viisakuste austaja. Neiu asetas ajakirja tagasi lauale ning libistas jala üle teise, pannes käed kõhul vaheliti. Ennast ta tutvustama ei hakanud. Ta ei teadnudki, kas temaga üldse sooviti tegelikult juttu alustadagi.

Shia istus ühte tugitooli neiu vastas ja kummardus laua poole, et vaadata, kas seal on midagi huvitavat. Ei olnud. Noormees nõjatus vastu tugitooli seljatuge ja silmitses tumedajuukselist näitsikut, oskamata midagi öelda.

Neidis jälgis oma juuste varjust noormehe tegevust, kergitades korraks ka kulmu. Ka temal oli igav kuid ta ei julgenud seda kohe praegu välja öelda. See haigla oli tappev! Tema ema, kes oli olnud sada protsenti kindel, et psühholoogiline abi teda aitab, saatis ta siia ning nüüd Willow ainult piinleski. Tema skisofreeniahood olid muutunud justkui hullemateks. Samuti olid tema krambihood sagedastemaks muutunud ning see kõik viis teda üha sügavamale depressiooni.
Kui teda hakkas tüütama, et noormees vahib teda, pööritas ta silmi. “Ilus ilm täna,“ lausus ta järsku, pöörates pea akna poole. Väljas sadas küll vihma, müristas ja lõi välku, kuid ilus oli see ju sellegi poolest.

Shia suunas oma tumedad silmad aknale. Paras torm - vihm, kõva tuul, äike kõuemürinaga. "On," nõustus noormees. Talle oli äike alati meeldinud, sest see näitas looduse jõudu... Ja sellel olid omad kunstilised tähendused, mida talle meeldis oma lauludes välja elada.

Willow koristas oma juuksed näo eest ära, lükates need hooletu käeliigutusega eemale, paljastades viimaks oma säravrohelised silmad ja ebareaalselt kaame näonaha. Ta võis välja näha nagu mingisugune narkosõltlane tänu oma süngetele varjudele silmade all, kuid pärast seda kui ta oli kaotanud oma lootuse ise normaalseks saada, ei huvitanud teda enam teiste arvamus. Kuid vähemalt siiamaani oli neil mõlemal midagi ühist leidunud. Nii tütarlapsele kui ka noormehele meeldis selline ilm, mis sellest, et skisofreenik ise ei elanud ennast lauldes või luuletades välja.

Klassikaline vestluse algus - hakkame ilmast rääkima. Shia muigas kergelt. "Sulle meeldib äike?" küsis ta sõbralikult.

Neidis noogutas. Seda tegi ta ehk liiga kiiresti ning ta sulges korraks oma silmad. Need taas avades, silmitses ta endise, kergelt tüdinud pilguga oma vestluskaaslast. “Oleks vist mõttetu küsida kas sinule ka sest ma juba tean vastust,“ lausus neidis vaikselt, hakates üht oma jalast kiigutama.

"Seda küll." Shia ristas käed, tehes seda rohkem ajaviiteks kui apaatsuse näitamiseks. "Aga loodusjõud?" küsis ta siis. "Orkaanid, tornaadod, tsunamid..."

Willow noogutas taaskord. Jah, needki meeldisid talle. Kuigi seda oli raske uskuda, oli tütarlaps tegelikult suur looduse fänn. Varem oli ta selle nimel ka mitmetes heategevusprogrammides osalenud. Nimelt on ta käinud ka parke puhastamas ja muid kohti koristamas. Oli väga kahju, et oli vähe neid, kes üritasid oma kodumaad puhtana hoida.
“Tõsi, nad meeldivad mulle, kuid vahel on nende tagajärjed kohutavad,“ lausus ta vaikselt. Näiteks seesama tsunaami mis toimus mõned aastad tagasi Thai's. See oli kohutav!

Shia meenutas üleujutusi mõni aasta tagasi Hispaanias. Tsunami tagajärjel oli kogu rannikualadel asuv tsivilisatsioon kui peoga pühitud. "Nende tagajärjed on küll kohutavad, aga nad on siiski demonstratsioon, et Maal on siiski rohkem jõudu kui inimkonnal."

Willow ohkas vaikselt, kuid õnnelikult. Lõpuks ometi keegi, kes on temaga samal arvamusel! Inimesed olid maailma liiga palju reostanud! Kahju ainult, et just kõige hullemad õnnetused juhtusid seal, kus rahvas oli tegelikult loodust hoidnud. Või vähemalt ei olnud nad teinud midagi nii hullu. Näiteks Haiti. Selle maavärin kohutas kogu maailma... Tema mõtted hakkasid taas igas suunas liikuma, toomata tema jaoks ühtegi loogilist vastust. Neidis hoidis ennast nii sageli kui võimalik kursis ühiskonna ja poliitikaga, mis sest, et viimane polnud just tema kõige tugevam külg.
“See on nagu puhastus. Või hoiatus. Varem või hiljem pühitakse siit maalt ära suurem osa rahvast või hävitatakse suuremad linnad,“ sõnas tütarlaps kuivalt, tõmmates sõrmedega läbi oma juuste. Kas ta ise elab sinnamaani või kas ta üldse elab selle katastroofi üle? Ei, ta ei olnud selles kindel, kuid ta lootis. Ka tema tahtis ju elada.

Shia sättis end paremasse asendisse. Neiu paistis mõtlevat sama rada, mis temagi. "Ma olen alati arvanud, et me oleme Maal pelgalt külalised. Ja ühel hetkel, kui Maa otsustab, et me teeme talle liiga palju kahju, viskab ta meid välja, pühkides meid maailma ajaloost vulkaanipursete, maavärinate, tsunamide ja orkaanidega. Et anda inimestele õpetust," lausus noormees mõtlikult.

Üle pika aja, oli hea omada vestluskaaslast, kes suudab temaga kaasa rääkida teemas, mis on teda juba mitu aastat huvitanud. Ta noogutas noormehe teooriale kaasa. Jah, ilmselt juhtubki kunagi see suurpuhastus. Ainult siis ei ole enam ei põrgut ega ka paradiisi vaid tühjus. Loomad ei jääks ellu sellises katastroofis ega ka inimesed. Kõik hävineks.
Ja alles siis kui kõik on olnud vaikselt mõnituhat või miljon aastat, hakkaks evolutsioon otsast pihta. Võib-olla areneksid tugevamad olendid kui nemad praegu, võib-olla nõrgemad, sest maailm ei sooviks enam korrata sama viga, mis praegu oli. “Kui selline asi lähiajal juhtuma peaks, ei kavatse mina siin surema hakata,“ lausus tütarlaps otsustavalt. Tal oli plaanis siit ära kaduda, ükskõik kuidas.

"Sa tahad jalga lasta?" küsis Shia, kulmud kergitatud. Just selline mulje oli talle neiu jutust jäänud.

Willow kohmetus korraks. Teda nähti läbi! Kiirelt mõtles ta igasugused hädavaled üle ning muigas kergelt, vangutades pead. “Ei,“ valetas ta, kallutades pea küljele. “Kui ma seda teeks, ei saaks ma kilomeetri kauguselegi. Nad saaksid mind kinni nabitud enne kui ma jõuaks midagi ära teha,“ lausus ta vaikselt. Praegu oli tal vaja ainult käituda hästi ning alles siis kui tema pealt on kogu kahtlustus langenud, saab ta oma plaani käiku lasta.

"Valve on siin kõva," lausus Shia. "Kui sa ka üritaksid midagi, peetaks sind kohe kinni ja pandaks range järelevalve alla."

“Aga mis mul siis ikka üle jääks kui uuesti ära proovida? Need kes ei proovi, need ei saa ka teada. Pealegi, elu peabki lõbus olema,“ lausus ta uhkelt, tõstes jalad tugitoolile ning paigutas need nii, et ta saaks lõua oma põlvedele toetada.

"Nojah, seda küll," nõustus Shia. "Riskimata ei saagi teada, kas risk on end väärt."

Neidist vaimustas see, et leidus tõepoolest keegi, kes oli temaga samal arvamusel! Ka tema ei olnud milleski kunagi kindel enne kui ta kõik ise ära ei proovinud. Ja kunagi üritab ta siit põgeneda.
“Tõsi,“ lausus Willow vaikselt.

Shia naaldus ettepoole ja sirutas neiule üle laua oma käe. "Ma olen Shia," tutvustas noormees end, näol sõbralik naeratus.

Willow kergitas kulme ja ta vahtis jahmunult noormeest. Ta küll austas viisakust, kuid siin, hullumajas, ta ei olnud sellist käitumist oodanud. Nime peas mitmeid kordi korrutades ja niimoodi meelde jättes, sirutas temagi oma kondise käe välja:“Ja mina olen Willow.“

Shia surus Willow' kätt hetkeks ja lasi selle siis lahti. "Meeldiv tutvuda, Willow." Teda oli kergelt üllatanud neiu reageering, kui ta oli end tutvustanud, aga ju siis oli selline viisakus tema jaoks veider. Või midagi.

Mitte, et ta nüüd oleks oodanud, et see käesurumise hetk läbi saaks, aga ta lihtsalt tundis ennast ebamugavalt kui keegi temast kinni hoidis. Viimaks kui see lõpes, asetas ta käe ümber oma jalgade. “Sinuga samuti,“ vastas ta ainult, tõmmates jalad omale veelgi lähemale.