Misiganes ajal

Madison astus väsinul ilmel kohvikusse, tellis endale suure musta kohvi ja ühe lõhesalati. Asjade eest maksnud, istus naine aknaalusesse lauda, võttis lonksu kohvist ning sulges silmad.

Travis sammus kohvikusse ja tellis omale kohvi, ta maksis arve ja vaatas kohvikus ringi. Nähes Madisoni suundus ta tema juurde: "hei, võib istuda?" küsis ta naeratades.

Madison avas silmad, võttis uue lonksu kohvist ja noogutas. "Palun väga," naeratas ta Joshuale.

"Tänan," naeratas Josh ja võttis istet, ta rüüpas lonksu oma kohvist ja pööras pilgu aknast välja.

Ka Madison võttis lonksu kohvist ning alustas siis söömisega. "Või et üks kuulsatest McLeanidest," muigas ta.

Travis ohkas: "ma lootsin, et sa ei vii nimesid kokku." Ta muigas ja viis pilgu naisele.

"Nimi ei loe midagi. Ma olen Smith, mu ema oli kuradi hea kirurg, see ei tähenda, et mina seda kohe olen," turtsatas Mad ning võttis ampsu salatist. "Nii et ära end nime pärast küll paremaks tule pidama."

McLean kergitas kulme ja muigas kavalalt: "no ma polegi ennast paremaks pidanud, aga sinul on minu nime suhtes siiski eelarvamused tekkinud."

Mad raputas pead. "Absoluutselt mitte," sõnas ta kindlalt,võttis viimase ampsu salatist ning võttis lonksu kohvist.

Courtney astus kohvikusse ja kõndis leti juurde. Naine lasi endale automaadist klaasi mahla ja võttis klaasi tagant ühe itaalia salati ja ühe šokolaadikoogi. Ta maksis arve ja istus ühe vaba laua taha.

"Aga sa arvad, et ma pean ennast nime märast paremaks," jätkas Travis muiates ja heitis viivuks pilgu Courtney'le. "Sa õppisid baasi ülikoolis või keskkooli kõrvalt?" küsis ta Mad'ilt.

Courtney võttis lonksu oma mahlast ja silmitses mõtlikult kohvikus liikuvat rahvast. Naine manas naeratuse näole ja noogutas viisakalt, kui üks vastutulev arst teda tervitas. Siis vajus ta uuesti mõtteisse.

"Ma ei arva nii, ma lihtsalt andsin sulle mõista, et sa ei sündinud arstiks vaid õppisid selleks, perekonnanimi ei loe," seletas Madison. "Keskkooli kõrvalt," sõnas ta seejärel naeratusega.

Travis turtsatas: "ma pean ennast nii mõnestki oma kogemuste põhjal paremaks." Ta rüüpas uue lonksu oma kohvist ja pööras pilgu Courtney'le: "vabanda mind," sõnas ta Mad'ile, võttis oma kohvi tassi ja suundus Courtney laua poole: "võib istuda?" küsis ta ettevaatlikult naiselt.

Courtney tõstis pilgu ja vaatas meest hetke. "Jah, muidugi," sõnas ta kergelt naeratades ja pööras pilgu uuesti enda ette.

Mad pööritas silmi, jõi oma kohvi lõpuni ning väljus kohvikust.

Travis võttis istet, ta pilk oli kindlalt Courtney silmadel: "see polnud sinu süü."

"Ma oleks pidanud rohkem teste tegema. Kindlaks tegema, et süda oli sobiv.." sõnas Courtney ja ohkas siis. Naine tõmbas käega läbi juuste ja pani käe siis lauale, silmitsedes seda. Tal oli siiani eredalt meeles pilt oma veristest kätest elutu südame kohal. "Ta suri siiski minu opilaual."

"Sa ei saa ennast süüdistada, selliseid asju juhtub," sõnas mees ja puudutas õrnalt oma käega naiseoma.

"Mitte minu patsientidega. Ei tohiks juhtuda," lausus Courtney ja pööras pilgu Joshua silmadele.

"Aga paratamatult juhtub. Sa pead sellesse profesionaalselt suhtuma ja mitte laskma ennast mõjutada," Tarvis naeris kergelt: "seda räägib mees, kes pole veel arstki. Aga meie pere moto on: "Ole profesionaalne oma töös ja ära lase vigadel ennast halvasti mõjutada, vaid ole targem järgmine kord.""

"Ma olen siiski inimene ja surm mõjutab mind. Eriti kui mina selle põhjustasin," sõnas Courtney taas ohates ja naeratas siis.

Mark asetas oma käe õrnalt naise omale: "see polnud sinu süü."

"Ma tean.. Aga ma oleks võinud edasi elustada.. Selliseid juhtumeid on olnud, kus süda alles mitme minuti möödudes reageerib," vaidles Courtney endiselt vastu ja silmitses nüüd nende käsi.

"Ja kuipalju selliseid juhtumeid olnud on?" küsis Travis ja vastas kohe: "vähe, väga vähe. Süda ei sobinud ja patsient oli vana." Travise pilk langes samuti nende kätele: "vabandust," sõnas ta vaikselt ja võttis oma käe ära.