Rannas sörkimas.

Raske tööpäev oli seljataga. Madison oli käinud kodus ning selga pannud dressid. Nüüd oli ta järve juurde jalutanud ning pani endale klapid kõrva. Neid naeratas, kuuldes meeldivat muusikat, ning hakkas mööda liivast järvekallast jooksma.

Martin jooksis oma tavapärast rada mööda ning otsis ipodist paremat lugu. Kui mees silmad tõstis ehmus ta pisut täpselt enda ees kaunist noort naist nähes.

Madison jäi järsku seisma ning asetas käe südame kohale. Ta tõmbas klapid kõrvast. "Vaata ka, kuhu sa jooksed," sõnas ta, kulm kortsus.

Ot: sain õigesti aru, et me oleks almost kokku jooksnud?

OT: jep.

"Vabandust, ma ei märganud teid." sõnas Martin suhteliselt enesekindlalt.

Madison pööritas silmi ning heitis siis põgusama pilgu mehele. "Te tundute kuidagi tuttav," pomises neid kuid raputas siis pead. "Tee siis silmad lahti."

"Äkki võiksin ma teid vabanduseks õhtul baari kutsuda? Ehk selgitame siis välja ka, kust me tuttavad oleme?" küsis Martin.

Madison vaatas meest kahtlevalt. "Kutsute te iga sörkiva tüdruku baari?"

Martin naeratas "Ainult ilusad..Ja need kellele ma peaaegu otsa jooksen,"

Madison pööritas silmi kuid noogutas siis. "Olgu," sõnas ta.

"Kuidas oleks.." Martin silmas kella "Kell seitse 'MetroMix'is, haigla vastas?"

Madison noogutas. "Teeme nii," sõnas tüdruk.

Martin naeratas, pilgutas silma ning sörkis edasi.

Madison raputas muiates pead, pani klapid kõrva ning jätkas jooksu.