Esimene Joshua patsient Salemis

"Eks sa ise tea paremini, oled ju arst ja puha." Zachary saatis arstile veel ühe mürgise pilgu.

"Ma pean laskma sul selle eemaldada," sõnas Joshua kindlal toonil. Ta kutsus sisse turvamehed. "Kui sa selle mulle annad, vaatan ma selle üle ja sa saad selle tagasi. Kui ma aga pean paluma neid härrasid siin, et nad selle ära võtaks, siis ei saa sa seda enam tagasi. Kuidas jääb?" rääkis Mark ja esitas siis küsimuse.

"Eriti hale väljapressimine." Zachary oli turvameeste sisenemisel istukile tõusnud. "Ise ei julge, nii et peab abi kutsuma. Mees või asi." Ta kaalus arsti esitatud variante, keerutas siis sõrmust ja võttis selle sõrmest. Enne, kui noormees ehte vastumeelselt arstile andis, silmitses ta seda, olles valmis asja füüsiliseks ajama - ta oli siiski üpris tige.

Courtney naeratas rahulolevalt, nõjatudes vastu seina. Hetkeks oli ta valmis ise sekkuma, aga olukord lahenes kenasti.

"Tänan," naeratas Josh ja võttis sõrmuse ignoreerides mehe halvakspanu. Ta keerutas sõrmust käes ja uuris seda igatpidi. Kui ta oli veendunud, et see ohtu endast ei kujuta ja see midagi ebaseaduslikku ei sisalda, ulatas ta selle noormehele tagasi. "Ma tänan. Nagu ma näen, saame me teineteist usaldada," lausus Travis. Turvamehed võtsid asjad, mis Mark keelanud oli ja toimetasid ruumist välja. "Kena päeva jätku sulle," naeratas Joshua ja astus ruumist välja.

"One fucking wonderful day it is," torkas Zachary, kui arst ruumist lahkus, ja viskas taas pikali.

Courtney astus samuti ruumist välja ja noogutas turvameestele, kes tagasi oma tööpostile kadusid. "See oli väga hea," sõnas naine lõpuks, olles mõnda aega vaikuses sammunud. "Üllatavalt hea."

"Temaga tuleb raskusi," arvas Joshua. "Aga lõppkokkuvõttes on ta lihtsalt hirmul. Nagu nad kõik," lisas ta: "mis nüüd?"

"Tore, et sa asja nii entusiastlikult võtad," muigas Courtney. "He's all yours," lisas naine, muie kuratlikumaks muutumas.

"Okei," muigas noormees. "On mulle veel ülesandeid?," küsis noormees.

"Oojaa, kindlasti," sõnas Courtney veendunult noogutades. "Ma teavitan sind, kui mõne hea idee peale tulen," lisas naine taas muiates.

"Eeh. Olgu nii," muigas Travis.

"Kas pole mitte tore olla intern?" tögas Courtney. Ideeliselt oli mees ju tema käsutuses.

"Jah muidugi. Oma kabineti oleks märksa parem omada," muigas Travis.

"Selliste oskustega jõuad sa oma kabineti saamiseni üsna pea," lausus Courtney kindlalt.

"Lihtsalt vedas," jäi Joshua tagasihoidlikuks.

"Ära ole nii tagasihoidlik. Oskused loevad ka," sõnas Courtney naeratades. "Mitte ainult geenid.." lisas ta pisut vaiksemalt.

"Ja mis oskused mul on?" muigas Joshua: "ma olen siin, et õppida."

"Oskused patsiente alluma panna, nende usaldust võita," sõnas Courtney. "Tõsi. Mis tähendab, et sina saad kõik mu musta töö ära teha ja mina noogutan rahulolevalt," muigas naine.

"Ma ei võitnud veel ta usaldust. Sinna on pikk tee," sõnas Joshua.

"Veel. Sa astusid esimese sammu usalduse teel," lausus Courtney endale kindlaks jäädes ja peatus hetkeks koridoris oleva kohviautomaadi juures. "Mina oleks arvatavasti alla andnud ja tal sõrme otsast rebinud või muud taolist," sõnas naine üpris hajameelselt, otsides taskust münte.

"Psühhiaatrina sa seda teha ei tohi," sõnas Joshua.

"Ja inimese, naise ja emana tohin?" küsis Courtney lõbusat pilku Joshua'le viies. "Ja siin mina arvasin, et sõrmede rebimine käib üldiste moraalinõuete vastu."

"Seda ka," muigas Josh.

"Pisike tähtsusetu fakt," muigas Courtney ja leidis lõpuks taskust mündi, pannes selle avast sisse. Naine asetas topsi ava alla ja valis musta kohvi.