Roses are red, violets are blue, at the end of this poem......

Martin kõndis närviliselt pargis ringi, tema käed värisesid ja pilt käis silme eest kohati ära. Ühes käes oli noormehel süütamata suits. Nähes neiut, läks ta tolle juurde "Kas sul tuld on?" küsis ta vaikselt, justkui kartes, et keegi kuuleb.

Jane viis aeglaselt oma lummava pilgu võõrale. "Kahjuks ei ole. Nad pidasid seda üheks võimaluseks, kuidas end tappa saaksin," lausus ta rahulikul toonil ja naeratas kergelt.

Mehe käed värisesid endiselt, kui ta suitsu tagasi tasku pistis. Ta noogutas mõistvalt, istus neiu kõrvale ja hakkas end vaikselt edasi-tagasi kiigutama "Ega sul nägemisprille pole?"

"Ei, sest mu nägemine on täiesti korras," vastas Jane endise rahuga. "Miks üldse küsid?" uuris ta.

Martin surus käed rusikasse "Mul on suitsu vaja," sosistas ta läbi hammaste. Järsult lõpetas ta enese kiigutamise ja haaras oma peast. Mees tõmbus kägarasse.

Jane silmitses rahulikult võõrast. Ta kergitas kergelt kulmi kui mees kägarasse tõmbus. "Ära mõtle valule. Mõtle kõigele muule," soovitas ta. Jah, ta oli küll veidi murelik võõra seisundi osas, aga ta peitis selle rahuliku maski taha.

Martin ei karjatanud. Ta lihtsalt oli ja tõmbus aina rohkem kägarasse. Seda niikaua, kuni ühel hetkel tema lihased lõtvusid ja seejärel tõusis ta tagasi istuli, lai irve näol.

Jane naeratas võõrale veidi flirtivalt. "Millest see nüüd?" küsis ta, viidates irvele.

"Eimillestki," sõnas Martin enesekindlalt, justkui poleks eelnevat juhtunudki. "Mille eest sa siin oled?"

"Kui aus olla siis mina olen siin vaid sellepärast, et ma olen leidnud meeldiva keha, kus püsida mõnda aega, aga muidu on see keha ja selle omanik siin mingite vaimuhaiguste tõttu, kuid ma pole kunagi pööranud neile suuremat tähelepanu," selgitas Jane rahulikult ja endisel kergelt meelal toonil. "Ning sina?" küsis ta vastu.

"Martinil on probleeme vaimuhaigustega. Minul sõltuvustega." naeratas The Drug muhedalt.

"Mõneti lausa tasakaalukas siis," ütles Jane muiates. "Jane," tutvustas ta en oma terekätt välja sirutades.

"Mark," sõnas mees ja suudles neiu kätt õrnalt.

Jane naeratas rahulolevalt. "Meeldiv tutvuda," ütles ta, lastes oma käel tagasi sülle vajuda.

"Sinuga ka." sõnas Mark. "Ja mis me nüüd teeme?" küsis noormees kelmikalt.

"Ma ei tea. Mida sa teha tahaksid?" küsis Jane meela naeratusega.

Druggie nihkus Jane'ile lähemale "Minul on mitmeid ideid," sõnas ta võrgutavalt.

"Räägi mulle mõnest," palus Jane endise naeratusega ning lasi oma nimetissõrmega üle Druggie põse.

OT: Mis sul seljas on?

Martin naeratas kavalalt ja võttis hetke mõtlemiseks, millest alustada.

ot. Hmm.. Let's make it simple. Põlvini ulatuv käisteta valge kleit ja jalas valged lihtsad papud. Ning sul?

Jane silmitses noormehe nägu uurivalt ja samas ka ootas juba, mis nüüd sealt kostub.

OT: Lihtsad teksad ja t-särk.

Mark liikus Jane'ile veel lähemale. Ta kallutas end nii, et sa tüdrkule kõrva sosistada "Ma teeksin nii," sõnas ta ja pani oma käe neiu jalale, liikudes aeglaselt reiele "Ja nii," sosistas ta meelalt ning suudles siis neiu kaela.

Jane sulges silmad ja nautis olukorda. "Ja mis sa edasi teeks?" küsis ta vaikselt.

Martin ei lõpetanud neiu kaela suudlemist, vaid liikus suudlustega hoopis allapoole. Tema käsi aga liikus aga üha kaugemale tüdruku kleidi alla.

Jane vaikis ja lihtsalt nautis, punnimata vastu. Neidis libistas oma käe Martin'i juustesse ning sakutas neid korra õrnalt. Muie tema näolt ei kadunud samas hetkekski.