Maania..

Shia lonkis mööda maja ringi. Kuuldes ühest saalist muusikat, lükkas noormees ukse veidi lahti ja nõjatus vastu piita, ristates käed. Tema tumedad silmad jälgisid saali teises otsas mängivat neidu rahulikult.

Emily mängis rahulikult edasi, panemata võõrast saali uksel tähelegi, sest ta silmad olid suletud ja ta nägi vaid noodikesi ning kõrvus kuulis ta vaid viiuli kauneid helisid. Ühesõnaga oli ta omadega täiesti muusikamaailmas, aga sellest polnud midagi, sest ta armastas muusikat. Viimaks aga lugu lõppes ja neidis avas ka oma silmad. Ta vaatas peegelseinale ja märkas uksel ka võõrast noormeest. Em pööras end näoga tema poole. "Tere!" ütles ta naeratades.

"Tere." Shia astus saali, kuid ei liikunud edasi, vaid toetas end sealsamas vasu seina, pannes käed hoopis oma mustade teksade taskutesse. "Sa mängid väga hästi," sõnas noormees, toomata näole ühtegi emotsiooni. See oli tema puhul tavaline - paras laar depressiooni oli suutnud nullida tema soovi naeratada. Või teha midagi muud.

"Me tänan," ütles Emilie viisakalt. "Kas sa mängid ka mõnd pilli?" küsis ta mehelt. Neiul endal polnud depressiivsel perioodil samuti tahtmist naeratada ega ka midagi muud teha. Elu tahe oli sel ajal tast välja imetud, aga kuna praegu oli tal hoopis vastupidine periood siis oli tal ka elutahe, ideedetulv ja energiat jäi tal kõvasti normaalsest ülegi.

"Vahel tekib oskus mängida kitarri," vastas Shia. Tema viimane kitarr, Strunali oma, oli küll veidral kombel lõhutud - kael ära murtud ja kõlakast puruks pekstud. Kes seda tegi, ta öelda ei osanud. "Aga ma pole seda mõne aja proovinud, kas ka praegu."

Ems noogutas kergelt. "Ma mängin isegi natuke kitarri," tunnistas ta. "Ehk prooviksid," pakkus neidis, viies pilgu ühele statiivil olevale kitarrile.

"Võib kah." Shia kõndis läbi ruumi ja võttis kitarri statiivilt. See oli kenasti hääles ning noormees tõmbas sõrmedega üle keelte, proovides siis mängida mõnda duuri. Ta tuletas meelde ühe loo ning mängis seda veidi.

Emilie jälgis võõrast muigega ning kuulas siis tähelepanelikult muusikat. See oli mõnus ja ilus.

Shia lasi mõnel valel duuril kõrvust mööda minna. Arusaadav - ta polnud hulka aega kitarri kättegi võtnud, sest tal lihtsalt polnud seda. Loo lõpetanud, jättis noormees viimase duuri keeltele helisema ja tõstis pilgu. "Rohkem ma hetkel ei mäleta."

Emilie kuulas aga edasi, näol õhkõrn muie. "See oli ilus," kiitis neidis. "Ma olen muide Emilie."

"Aitäh." Shia pani kitarri tagasi statiivile ja ulatas Emiliele käe. "Ma olen Shia. Meeldiv tutvuda."

Emilie võttis Shia käest, surudes seda kergelt. Seejärel lasi ta sellest naeratades lahti ja lasi oma käel küljele vajuda. "Meeldiv tõesti," sõnas näitsik.

Shia lasi oma näole tekkida kerge naeratuse. Long time no see, smile. "Oled sa viiulimängu kaua õppinud?" küsis ta, et mitte küsida, miks neiu haiglas oli - see reeturlik küsimus oli ta keelele tekkinud. Emilie oli päris armas ning noormees oleks tema kohta rohkem teada tahtnud.

"Ütleksin, et piisavalt. Neljaselt tegin tasapisi algust," vastas Emilie rahulikult. "Aga kaua sa kitarri mänginud oled?" küsis ta ka vastu.

Shia ei mäletanud oma minevikust eriti midagi. "Vist... Kuue- või seitsmeaastaselt." Tal oli miskipärast tunne, et sellega oli kaasnenud midagi traagilist, aga ta ei suutnud meenutada, mis see oli.

"Vägev," ütles Ems naeratades. "Kui vana sa praegu üldse oled?" küsis neidis kerge uudishimuga.

"Ee... 20 vist." Polnud üldse ebatavaline, et ta oma vanust täpselt ei teadnud - ta ei tähistanud viimased 5 aastat oma sünnipäeva. Ja vahepeal pakkus ta oma vanuseks 34. Miks - ei tea.

"Seega oled sa minust aasta noorem," nentis Emilie lõbusalt, teadmata isegi, mis nii tore oli, aga igatahes tüüpiline tema maania ajal.

"Kas tõesti?" Shia kergitas kulme. "Sa oled 21?" küsis noormees huviga. "Mina poleks sellist vanust pakkunud. 18, kui sedagi."

Ems noogutas, näol lõbus muie. "See aeg sai juba läbi," sõnas ta.

Shia vedas näole muige. "18 on üks parimaid aegu elus," sõnas ta. "Saab alkoholi probleemideta kätte, klubidesse sisse ja palju muud toredat. Mitte et ma neid võimalusi ära kasutasin, aga siiski." Ta ei joonud eriti, kuid oli mingi aeg fentanüüli tarbinud.

"Seda küll, kuigi ega ma ei kurda ka oma vanuse pärast. Muldvanaks end ei pea veel," lausus Emilie lõbusalt.

"Seda muidugi. Praegu on kõige parem aeg elust viimast võtta... või see lihtsalt kuskil urkas maha magada." Shia lasi pilgul üle saali libiseda.

Emilie ohkas kergelt, aga manas siiski näole naeratuse tagasi. "Jaamh.. Minu puhul kehtib see teine variant," sõnas ta vaiksemalt.