Maania..

"Ma väga loodan, et saab. Mul on elu, millega edasi minna, aga ma ei saa seda teha, kui ma mõnda hetke ei mäleta ja saan hiljem teada, et olen maja maha põletanud või kellegi ära tapnud." Shia suunas oma pruunid silmad põrandale. "Santo de Dios.."

Ems noogutas. Viimase peale kortsutas ta aga kergelt kulmu. "Mida see tähendab?" küsis neidis uudishimuga, sest ei mõistnud.

Shia naeratas. "Vabandust. Vahel ma unustan end ja hakkan hispaania keeles rääkima. See tähendab "Püha Jumal"."

"Aa ja sellest pole midagi. Seda juhtub," lausus Ems sõbralikult muiates.

"Aga miks minuga?" turtsus Shia lõbusalt. Tema tuju läks tükk maad paremaks. Ilmselt oli üks selle põhjustanud teguritest Emilie - neiu oli kord juba selline, omapärane.

"Mm.. Võibolla sellepärast, et sa oled sellest rahvusest ja kodumaa on sulle niivõrd südamelähedane," pakkus Emilie mõtlikult.

Shia muigas ühe suunurgaga. "Täiesti võimalik." Ta tõstis pilgu, et taas Emilie poole vaadata. "See keskus ei tundugi enam nii vastumeelne."

Ems näppis enda kõrval olevat viiulit ja ka pilk oli sellel. Siis viis ta aga pilgu taaskord Shia'le ning muigas kergelt. "Nõustun," ütles neidis lühidalt. Vähemalt ei pidanud enam koguaeg üksi passima ja olematute rottidega rääkima, kes võisid iga hetk põlema minna.

"Kuigi," lasi Shia taas pilgul üle ruumi liikuda, "siin on mitmeid mugavusi, mida minu kodus polnud." Ta vaatas mõne aja nurgas seisvat suurt potitaime.

Emilie näolt ei kadunud õrn muie. "Näiteks, mis siis?" küsis ta.

"Näiteks pehmed, hästi lõhnava voodipesuga voodid. Suured ja avarad ruumid, mis hoitakse puhtad. Vaikus." Noormees muigas. "Mu kodu oli ausalt öeldes paras peldik."

"Selline muutus on ainult hea," ütles Emilie naeratades. Ta ei olnud pidanud küll elama ilma pehme voodita kuskil räpases ruumis aga kui aus olla siis talle ka ei meeldinud see, kus ja kellega ta elas. Seega oli Salem selles osas mõnus vaheldus.

"On," nõustus Shia. "Ma elasin ühes neist agulitest, millest meil enne juttu oli," lausus noormees.

"Kas see olukord on siis tõesti nii jube?" küsis Emilie tõsisemalt.

Shia noogutas. "Ma ju ei valetaks sulle, ega."

"Mul on raskusi lihtsalt inimeste usaldamisega," ütles Emilie. Inimesed olid ju ka erinevad ja uute inimeste kohta ei saanud alati teada, kas mõeldakse oma sõnu tõsiselt või mitte.
"Mida sa muidu edasi kavatsed siin teha?" küsis Ems.

"Terveks saada. See peaks ju olema meie kõigi eesmärk, mis?" Shia tõusis, võttis statiivilt kitarri ja naasis oma kohale, hakates pilli ajaviiteks sõrmitsema.

Emilie muigas kergelt. "Seda küll, aga ma mõtlesin tegelt, et mida sa pärast siin ruumis olemist teed?" täpsustas neidis end naeratades.

"Ma ei tea..." Shia tinistas G-duuri. "Plaane pole."

"Emilie muigas. Ta näppis ka viiuli keeli, aga pilk püsis Shia'l. "Olgu, aga kas sa minuga sööma ei viitsiks tulla? Kuigi mitte kohe jooksupealt," lausus ta.

"Ikka viitsin." Shia võttis nüüd F-duuri ja plõnnis keeli. "Aeg pole oluline, sest seda on mul siin asutuses piisavalt."

"Seda on meil siin kõigil piisavalt ja arvatavasti jääb ülegi," arvas Emilie muiates ja uuris siis viiuli poognat.

"Seda küll." Shia turtsatas ja läks üle C-duurile.