Maania..

Emilie noogutas kergelt, teadmata, mida öelda või teha. Muusika ta peas kestis endiselt ning neidis läks taas viiulini, mille ta oli lauale pannud. Ta aseas viiuli oma õlale ning hakkas peas olevat viisi mängima, pilk mõtlik.

Shia kuulas vaikides muusikat. See oli mahe ja äkiline korraga, tekitades temas ühel ajal väga külma ja väga kuuma tunnet.

Seda see oli ja samas oli kuulda ka salapäraseid ja kergelt müstilisi helisid. Emilie nautis mängimist, tehes seda vilunult ja ka vägagi süvenenult.

Kui enne oli Shia hakanud Emilie ärevusehoo tõttu närviliseks muutuma, siis nüüd rahustas see muusika ta maha. Emilie oskas tõesti hästi viiulit mängida.

Viiul oli olnud tõesti Emilie esimene armastus pisikeses kohvris. Neljaselt oli tal küll olnud tavalisest väiksem viiul ja ta oli isegi pisike, aga ta oli juba siis võtnud oma viiuliõpinguid väga tõsiselt. Tänu sellele, et ta oli seda nii tõsiselt võtnud juba sel ajal oli ta nüüdseks juba niivõrd osav. Ta nautis seda. Muusika oli see asi, mis tedagi rahustas. See oli nagu parim ravim kõige vastu.

Shia istus ühele ruumis asuvatest toolidest ja sulges silmad, kuulates viiulihelisid.

Ems avas korra silmad ja viis pilgu Shia'le. Ta aga sulges koheselt k silmad ja jätkas veel mängu. Ta tegi mängu aeglasemaks ning siis tuli ka kiire lõpp. Neidis võttis viiuli oma õlalt ja pani selle tagasi lauale. Korra ohanud viis ta uuriva pilgu Shia'le. "Kust sa pärit oled?" küsis ta järsku, teadmata isegi, kust see nüüd tuli.

"Ah?" Shia oli mõttesse vajunud ning toibus nüüd. "Aa.. Hispaaniast."

"Oh.. Ma olen alati tahtnud seal ära käia," tõdes Emilie kerge vaimustusega.

Shia kehitas õlgu. "See pole suurem asi. Ainus, mida väljastpoolt tulnud märkavad, on kõrge õhutemperatuur, soe vesi ja äraklantsitud kuurortlinnad. Mina olen näinud vaid aguleid, sest ma elasin ühes."

Ems noogutas pea, et märkamatult. "Siiski tahaks ära käia ja enamik kuurortlinnadest on kahtlased," nentis ta mõtlikult.

"Mõtled sa agulite külastamisest?" uuris Shia.

"Nii seda kuid ka mõnd keskmist linna. On huvitav näha, mis muljet inimesed kohast üritavad jätta ja samas, milline see koht ka tegelikult on," sõnas Emilie rahulikult ja õrna muigega.

Shia turtsatas. "Hoia agulitest eemale. Sinutaoline naine vägistatakse seal hetkega. Ja mehed pekstakse läbi. Seal valitseb džungliseadus - kui ei võta sina, siis võetakse sinult. Usu mind, ma tean, mida räägin."

"Vägistamise pärast ma väga enam ei muretse ja pealegi ma suudan ja oskan enda eest seista. Kaklen kasvõi nagu tüdruk," lausus Emilie mõrudal muigel. Viimasel oli vähestele teada olev tagamõte. Nimelt kui vaja siis kakleks iga naine kasvõi surmani ning seda see tüdrukumoodi kaklemine tähendaski siis kui Emilie seda mainis.

"Iseloomu sul on, selles ma ei kahtlegi," lausus Shia, "aga kui juba minusugune jalgpallist ja tennisest treenitud poiss seal paar aastat tagasi iga kord verise kulmuga naasis, siis sinul ei jääks võimalust. Usun, et oleksid võimeline neile paar luumurdu tekitama, kuid lõpptulemus oleks ikka sama. Mitte, et ma sinus kuidagi kahtlen."

"Sulle jäägu sinu arvamus ja mulle jääb oma.. Kuigi sul on vist õigus, sest kui nüüd arvestada seda, kus ma praegugi olen ja mida ma olen juba suutnud teha siis mul pole arvatavasti enam võimalik ka taskunuga kaasas kanda," lausus Emilie palju tõsisemalt ja mõtlikult.

"Sama siin." Shia toetas pea vastu seina. "Super."

Emilie istus lauale ja ohkas taas. "Lähed hulluks sind pannakse luku taha ja pärast pole sul võimalik enam kaasas kanda ka enesekaitse vahendeid, sest sa võid üritada enesetappu, mida ma küll juba ka tegin, aga terve see haigus pole ka üleüldse minu süü, sest ma lihtsalt olin selle pärija, aga kokkuvõte on siiski see, et siin passimine on vastik," lobises neidis.

"Päritav haigus on tõepoolest nõme. Nojah, väidetavalt olin mina see, kes põhjustas tulekahju, mis tappis mu pere. Ja ma sain ka ise sealt paar korralikku armi, et see tragöödia mul igavesti meeles oleks." Shia ohkas. "Pealtnäha pole midagi viga - mängin jalgpalli ja tennist sama heal tasemel, söön tervislikult, olen vormis ja värki, aga vaid üks lause võib põhjustada mäluaugu." Shia ei mäletanud midagi, mida väideti olevat tema korraldatud - näiteks ühe treeneri nina purukslöömise.

"Mu ema suri tulekahjus," sõnas Ems vaiksemalt. "Ma ei mäleta ka mõningaid osi oma päevast või üleüldse elust," lisas ta. Ta oli täiesti teadlik sellest, et ta jagab oma keha veel kahe isikuga, aga tavaliselt ta ei mäletanud seda, mis toimus sel ajal kui Emily või Jane tema kehas olid.

Halb teema. Shia ei tahtnud jälle põhjustada mõnda sessiooni, mil ta teeb asju, mida hiljem ei mäleta, sest enamasti olid need tegevused teistele või temale kahjulikud. Oma depressioonist oli ta teadlik, aga muust mitte. "Sind toodi siia või tulid ise?" küsis noormees.

"Mu isa tõi mu siia," vastas Ems lühidalt. "Ning sinu puhul?" küsis ta ka vastu.

"Tulin ise." Shia turtsatas rõõmutult. "Liiga palju hakkas kogunema infot selle teemal, mida kõike olin ma korda saanud ja millest midagi ei mäletanud. Arvasin, et olen teistele ohtlik."

"Ma usun, et sinuga saab veel kõik korda," lausus Emilie sõbralikult naeratades. Enda olukorra paranemisel polnud ta kindel. Kui aus olla siis ta ei uskunudki eriti seda.